Advokaadibüroo Sirel & Partnerid
ScalaCity büroohoone

Tartu mnt 43, 10128 Tallinn
Telefon: +372 606 9600
Faks: +372 606 9601
E-post:
info@sirel.com

 

 

  

  

 

 

 

 

 

  

Vale väite avaldamine võib kalliks maksma minna

Viimasel ajal on muutunud väga populaarseks erinevate võlgnike nimekirjade avaldamine meedias.

Selline n-ö „mustade nimekirjade“ avaldamine on kantud lootusest, et võlgnik, kes näeb ennast selles avalikus häbipostis, tõttab koheselt oma võlgasid tasuma. Kuna võlgnike arv nimekirjades, mida erinevad võlgade sissenõudmisega tegelevad ettevõtted avaldavad, ulatub vahel lausa tuhandetesse, siis on vägagi võimalik, et nimekirja koostamisel tuleb ette inimlikke eksitusi, mille tulemuseks on ebaõigete andmete avaldamine. Loomulikult leiab ebaõigete või mittetäielike väidete esitamine aset ka ajakirjanduses üldisemalt ning seda paraku vägagi tihti. Reeglina leiavad sellised olukorrad lahendatuse toimetusele kirja saatmisega, milles juhitakse ebatäpsusele tähelepanu ning toimetus avaldab seejärel väljaande viimasel leheküljel õiendi, milles tunnistab oma viga ja lükkab sellega varem avaldatud ebaõiged andmed ümber. Mida aga teha, kui ebaõigete andmete avaldaja keeldub avaldatut ümber lükkamast või teeb seda viisil, mis teid ei rahulda? 

Faktiväide vs. väärtushinnang

Isiku (nii juriidilise kui ka füüsilise) kohta on võimalik avaldada andmeid kahel viisil – faktiväitena või väärtushinnanguna. Oma õiguste potentsiaalset rikkumist hinnates tuleb esmajoones välja selgitada, kas avaldatud on faktiväide või väärtushinnang. Riigikohus on oma mitmes otsuses märkinud, et faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärsus on kohtumenetluses tõendatav. Seega väites näiteks, et isik ei täida oma kohustusi nõuetekohaselt, on seda väidet võimalik kontrollida, sest avaldajale peab olema teada mingisugune kohustus, mida antud isik nõuetekohaselt ei täida. Väärtushinnang on aga isikule antud hinnang, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, kuid selle sisu tõesust või väärust ei ole võimalik tõendada. Seega on näiteks tegemist väärtushinnanguga, kui keegi avaldab väite, et isik on rumal. Sellisel juhul on kohtul vaid võimalik tuvastada, kas antud hinnang on kohane või mitte, st kas avaldajal on mingisugused adekvaatsed põhjused, miks ta sellisele seisukohale on jõudnud. 

Väärtushinnangul ja faktiväitel vahetegemine on oluline selle tõttu, et sellest oleneb, mida kannatanu ebaõige hinnangu või väite puhul oma õiguste kaitseks nõuda saab. Kui isiku au on teotatud väärtushinnanguga, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid. Küll aga saab nõuda ebakohase väärtushinnanguga tekitatud kahju hüvitamist. Ebaõige faktiväite ümberlükkamist saab aga nõuda igal juhul. Seda ka siis, kui kahju ei ole tekkinud või kui seda ei ole võimalik tõendada. Kuna väärtushinnangu kohasuse või ebakohasuse hindamisega seonduva käsitlemine väljuks käesoleva artikli piiridest, keskendume siinkohal vaid ebaõige faktiväite avaldamisega rikutud õiguste kaitsmise võimaluste käsitlemisele.

Õiguste kaitse ja menetluskulud

Hüpoteetilises olukorras, kus isiku kohta on avaldatud ebaõige faktiväide ning seda ei ole avaldaja poolt vabatahtlikult peale vastavasisulise nõude saamist ümber lükatud, on kannatanul õigus pöörduda avaldaja vastu kohtusse nõudega lükata ebaõige väide ümber, lõpetada ebaõige väite avaldamine kui kestev õiguse rikkumine ning nõuda kahju hüvitamist. Ebaõige väite ümberlükkamise teade peaks ilmuma samas väljaandes ja samal viisil kui ebaõige väide. See on tavapäraselt suureks vaidluse esemeks, sest väljaannetel on kombeks oma eksimused ümber lükata toimetaja märkusega väljaande viimasel lehel väikese nupuna ja seda isegi siis, kui ebaõige väite avaldamine toimus näiteks üle terve esilehe. Üheks probleemseks küsimuseks on ka kestva rikkumise lõpetamine, sest tänapäeval avaldatakse sisuliselt kogu info, lisaks mis tahes muudele infokandjatele, ka internetis, kus avaldajal kaob avaldatu üle kontroll üsna kiiresti. See aga tähendab, et väljaandes X avaldatud ebaõige faktiväide ilmub suure tõenäosusega arvutiekraanile otsingumootori kaudu ka siis, kui väljaanne ise on nimetatud artikli oma kodulehelt juba eemaldanud. Suuremad otsingumootorid aga võimaldavad artikli eemaldada tervikuna ning seega on see siiski avaldaja asi, kuidas saavutada olukord, kus tema poolt avaldatud valeväidet enam avalikkusele ei eksponeerita.

Tihti on raske panna hinnasilti oma õiguste rikkumisele, mis on seotud ebaõige faktiväite või väärtushinnangu avaldamisega. Juriidiliste isikute puhul saame me õiguste rikkumise puhul rääkida pigem varalisest kahjust, näiteks kui ettevõte Y ei ole saanud pangast oma äritegevuse finantseerimiseks laenu, sest inkassofirma Z on ta alusetult avaldanud oma võlgnike nimekirjas, on võimalik vähemalt umbkaudselt välja arvutada, milline oli ettevõttele Y tekkinud kahju. Samas peab ka eraisik, keda on avalikkuse ees kujutatud ebaõigesti ning kes tunneb, et talle on sellega tekitatud kahju, tõendama, milles temale tekkinud kahju seisnes. Tavaliselt on see kahju seotud pigem subjektiivse ebamugavus- ja/või häbitundega kui reaalse rahalise kahjuga ning seetõttu on hinnalipiku panemine kahju hüvitamise nõudele võrdlemisi keeruline. Sellisteks puhkudeks on seadusandja võimaldanud isikul pöörduda kohtusse palvega määrata kohtul kindlaks mõistlik hüvitis antud konkreetse rikkumise eest. Eesti kohtute poolt väljamõistetavad summad ei ole küll kuigi suured, kuid selliste vaidluste puhul on õiguse enda poolele saamine reeglina tähtsam rahalise hüvitise suurusest.

Esitades kohtusse hagi ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, tuleb hetkel kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 319,55 eurot. Kui sellele nõudele lisada veel nõue kestva õigusrikkumise lõpetamiseks ja taotlus, et kohus määraks kindlaks rikkumise eest väljamõistetava hüvitise, mida samuti käsitletakse mittevaraliste nõuetena, tuleb riigilõivu tasuda kokku 543,24 eurot. Kuna riik on kindlaks määranud piirmäärad, milleni kohus saab kaotanud poolelt välja mõista võitnud poole kantud kulutused seoses õigusabiga, siis väärib mainimist, et mittevaralise nõudega tsiviilasjas on lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 800 eurot. Seega on kohtuvõidu puhul võimalik, et kõik menetluskulud hüvitab vastaspool. Iga menetluse reaalsed kulud aga olenevad juba konkreetsetest asjaoludest ja menetluse keerukusest.
 


© 2010 Sirel & Partners logo and name are regeistered trademarks

Artikkel Oxfordi Ülikooli väljaandes Trusts & Trustees

09.08.2017

Juhtiv rahvusvaheline usaldusfondide (trust) õigusalane ajakiri Trusts & Trustees avaldas meie nõuniku Turgay Kuleli ja Urmas Kaarlepi poolt kirjutatud järjekordse artikli teemal "Kas Eesti sihtasutuste seadus on valmis eraõiguslikeks eesmärkideks?".
Loe edasi >>>

Sirel & Partners Golf Open 2017 võitjad ja fotogalerii

06.07.2017

30. juunil - 01. juulil toimus Otepää Golfikeskuses Advokaadibüroo Sirel & Partnerid poolt iga-aastaselt korraldatav golfiturniir Sirel & Partners Golf Open, mis on kujunenud üheks populaarsemaks golfivõistluseks Eestis. Täname siinkohal veelkord kõiki osavõtjaid ja võistluse toetajaid ning toome ära võistluse võitjad koos pildivalikuga meeleolukast nädalavahetusest.
Loe edasi >>>

Artikkel ajakirjas STEP e-residentsusest Eestis

15.06.2017

Juhtiv ajakiri STEP avaldas artikli e-residentsusest Eestis. Ruth Annus ja Turgay Kuleli tutvustavad Eesti e-residentsuse programmi eeliseid.
Loe edasi >>>

Sirel & Partners Golf Open 2017 / registreerimine avatud

05.06.2017

Hea golfar, alanud on registreerimine Sirel & Partners Golf Open 2017 golfivõistlusele!

Loe edasi >>>

Sirel & Partners Golf Open 2017

28.05.2017

30.06-01.07 toimub Otepää Golfikeskuses järjekordne meeleolukas golfivõistlus Sirel & Partners Golf Open 2017. Ürituse peakorraldajaks on Advokaadibüroo Sirel & Partnerid ning võistlust toetavad paljud meie pikaajalised koostööpartnerid.
Loe edasi >>>